Üks mulje IAMLi konverentsilt Viinis
Ilvi Rauna
Eisenstadti sõitvas bussis tegi Jutta Lambrecht mulle ettepaneku kirjutada ühest eredamast emotsioonist IAMLi konverentsilt. Mõned tunnid hiljem sain aru, et Eisenstadtis olingi just saanud ühe väga suure elamuse.
Olin kolmapäevaseks ekskursiooniks valinud väljasõidu Joseph Haydni radadele Eisenstadti, Austria idapoolseima liidumaa Burgenlandi pealinna. Eisenstadt asub Leitha mäestiku jalamil, 52 kilomeetrit Viinist. See 14 000 elanikuga armas barokklinnake on väikseim Austria liidumaa pealinnadest. Linnast rääkides ei saa muidugi mainimata jätta Haydnile pühendatud muusikapidustusi – Haydn Festspiele. Haydni elutee viis Eisenstadti 1761. aastal – siis sai alguse helilooja aastakümneid kestnud kapellmeistri karjäär ungari rikkama ja mõjukaima aadliperekonna Esterházy teenistuses. Eisenstadtis oli Esterházyde peamine residents. Haydni pikaajalisim töösuhe oli vürst Nikolaus Esterházyga.
Eks Haydni kohta ole elu jooksul loetud ja õpitud üsna palju ning igaüks on peas loonud pildi „minu Haydnist“. Seega oli ekskursioonil giidi jutt täis rõõmsaid äratundmisi ja teada-tuntud fakte (välja arvatud ehk vaid mõni üksik – näiteks polüübid suure helilooja ninas, mida ta pidi pidevalt lõikamas käima). Ja nagu maailmakuulsate loojate puhul ikka, tuli taas nentida, et minu Haydn ei olegi ainult minu oma, vaid ta kuulub meile kõigile. Tahtmatult tekkis kohe paralleel ka Arvo Pärdiga, keda meie, eestlased, ikka pigem enda omaks peame, aga kelle looming on tegelikult ammu ületanud igasugu riikide ja rahvuste piirid.
Omaette võimas elamus oli Esterházy lossi külastamine. See imeilus barokne loss on ka tänapäeval linna keskpunktiks. Teatavasti on Haydn kirjutanud Eisenstadtis paljud oma meistriteosed. Teada fakti, et ühe või teise Haydni teose esiettekanne on toimunud Esterházy lossis, on üks asi. Hoopis teine asi on aga istuda kuulsas Haydni saalis ja kujutada ette, kuidas näiteks 1772. aasta sügisel kõlas selles suurepärase akustikaga ruumis „Lahkumissümfoonia“ koos orkestrantide demonstratiivse lahkumisega lavalt või mõni Haydni ooper. Lossi allkorrusel sai lisaks arvukatele portreedele näha keelpilli nimega bariton (pill ei olnud küll originaal, vaid 1934. aasta koopia), mis oli muusikat väga armastanud vürst Nikolausi lemmikpill ja millele on Haydn kirjutanud palju muusikat. Olles just eelmisel õhtul nautinud selle ilusa pilli huvitavat kõla Musikvereinis, kasutasin meelsasti võimalust seda instrumenti lähemalt imetleda. Igatahes oli Esterházy lossist saadud elamus suurem, kui julgesin oodata.
Oma Eisenstadti tuuri käigus külastasime veel helilooja kunagist kodumaja (Haydngasse 21), kus nüüd on Haydni muuseum tema maalide, nootide ja isiklike esemete kollektsiooniga. Ekskursioonile pani väärika punkti Haydni kirik-mausoleum Bergkirche’s, kus suure helilooja põrm (pärast paljusid sekeldusi) on lõpuks viimse puhkepaiga leidnud.
